Tänases Postimehes annab Ameerika saatkonna diplomaatiline asjur hea ülevaate sellest, mida me intellektuaalomandi kaitsel veel ära teha saame, et USA-le meeldida, kuigi USA-l käib selles vallas ilge kisma Euroliiduga (PDF geenmodifitseeritud toidu teemal). Siin ei ole vist tark valet poolt valida, kui ei taha hammasrataste vahele jääda.
Asjuri näited on asjalikud ja kõnekad:
Suurfirmad nagu Microsoft ja Sony vajavad intellektuaalomandi õiguste kaitset, et tagada teadusuuringutesse tehtud investeeringute kasumlikkus. [...] Eestis tähendab see näiteks, et menufilmi “Lotte” loojad, Skype’i programmi väljatöötajad ja paljud teised saaksid oma loovuse eest tasu.
Niisiis on eesmärgiks Microsofti ja Sony investeeringute kasumlikkus. Rikkuritel on mure oma raha pärast. Nad ei taha raha kuskile kasulikku või vajalikku paigutada, vaid eelkõige ikka kasumlikult. Raha saab investeerida see, kellel raha on. Kui raha pole, siis pole ka kuskile investeerida, kasumlikkusest rääkimata. Nii et 90% maakera elanikele vägagi võõras mure.
Teine näide, et “Lotte” loojad…saaksid oma loovuse eest tasu. Kas nad tegid tasuta tööd? Ega vist. Ah õigus jah, asi on kasumlikkuses. Palk on niisama raha (see asjaolu, et 90% maakera elanikest peab ainult sellega toime tulema, ei puutu asjasse, ega ju), vaja on veel kasumit. Kuigi töö on tehtud, toode valmis ja maha müüdud, on vaja mehhanismi, millega seda ikka ja jälle müüa, uuesti ja uuesti. Kuidagi tuleb ostjatele selgeks teha, et nad maksid raha küll ja ostsid toote ära, aga nad maksid nii vähe, et ei piisanud kasumiks. Õiglane oleks niisiis panna ostjaskond arvama, et midagi on ikka veel ostmata, millegi eest on ikka veel maksmata. Loogiline? Majanduslikult? Eetiliselt? Kas kasulik ka 90%-le maakera elanikest?
Ja kas Ameerika saatkonnast on mingit ülihead majandus- või seadusalast nõuannet tulnud, näiteks Narva elektrijaamade ja Eesti raudtee erastamise või uute passide kohta?
Iga uus asi võetakse enamasti vastu umbusklikult. Nii on ka uute biomeetriliste passidega. Need on kallid, kergesti puruneva mikrokiibiga, lisaks kantakse sinna lähitulevikus hulk isiklikke andmeid, mida seni pole otsesõnu küsitud. Mis me selle eest vastu saame? Hõlpsama piiriületuse ja usaldusväärsema riigi kodaniku maine ameeriklaste silmis.
Selliseid otsuseid ja valikuid saabki vist põhjendada ainult “intellektuaalselt”.
Asjuri sõnavõtu ülejäänud osa on mahategemiste ja meelituste segu, milles sisaldub üleskutse veelgi usinamalt alluda:
Euroopas ei ole intellektuaalomandi õiguste küsimustele spetsialiseerunud kohtuid ning teadmised vastavast ELi ja riigisisest õiguse rakendamisest Eestis on piiratud. Ameerika Ühendriikide saatkond Tallinnas ning USA patendi- ja kaubamärgiamet toetavad IOÕ-alast väljaõpet mitmel viisil. [...] Eesti on teinud suuri edusamme piraattoodangu-vastases võitluses. Siiski on veel palju teha, seda eriti digitaalkeskkonnas. Antud valdkonnas tuleb suurendada üldist teadlikkust ja parandada seaduste järelevalvet. Nii nagu paljudes valdkondades, on Eesti IOÕ alal oma Balti naabritele teenäitajaks, ning ma usun, et säilitab oma positsiooni ka edaspidi.
Selliste sõnavõttude jaoks peaks olema omaette leheküljed, mis peaks olema selgelt eristatud ja märgistatud nagu REKLAAM.
